Rääkides oma ammuste tuttavatega ning meenutades möödunut, iseloomustati mind alati äärmiselt aktiivse ning püsimatu inimesena. Kui paljud inimesed mõtisklevad mida nad oma elult ootavad, kuhu jõuda soovivad ning mida nad tegelikult teha tahaksid, siis minu ainus mure on olnud ajapuudus, sest huvisid ja hobisid on rohkem, kui ajaliselt graafikusse oleks võimalik mahutada. Kuid nagu vanasõnagi ütleb, kes teeb, sellel juhtub, nii juhtus ka minul pidevalt midagi - tänu oma vanematele olen lapsepõlvest peale nakatunud mootorratta-pisikuga, kuid see on kaasa toonud päris mitmeid kukkumisi. Kuna ma alkoholi ega muid mõnuaineid ei tarbi, siis minu lõõgastusaeg on möödunud sporti tehes, kuid nooremas eas olen väheste teadmiste tõttu mitmel korral pigem kahjustanud kui parandanud oma tervist. Nii nagu kiire eluviisiga inimestel ikka, pole aega isegi jopet korralikult kinni tõmmata enne õue tormamist ning jällegi olen pidanud sunniviisiliselt aja maha võtma end ravides.
Mõeldes tagasi nendele ajahetkedele oma elust, mil olid terviseprobleemid kõige sagedasemad tekkima, tegin ma avastuse, et igal perioodil oli kindel kehaosa, mida vigastasin kõige enam. Pidasin seda juhuseks ning põhjendasin endale mõttega, et haiget kohta ikka hoitakse rohkem ning selle tulemusena võib see just rohkem kannatada saada.
Sorides oma mälestustes, meenus 2008 aasta kevade lõpul toimunud viimane matemaatika tund, kus rehkendused olid rehkendatud ning juttu tuli hoopis tervisest. Õpetaja küsimuse peale, mis traumad kellelgi olnud on, kurtsin ma, et juhtugu, mis tahes, alati on põlv see, mis viga saab. Seepeale ütles ta mulle vaid, et avarda oma maailma, ära ole jäärapäine. Tol hetkel ma ei mõistnud, mida õpetaja oli sellega mõelnud ning mismoodi puutus see minu füüsilisse tervisesse, kuid aastaid hiljem, hoides käes Lise Bourbeau raamatut, mis räägib haiguste psühholoogilistest põhjustest, lõpuks ma mõistsin. Nimelt ütleb raamat põlveprobleemide psühholoogiliseks põhjuseks kangekaelsuse ja jäikuse ning soovitab hakata kuulama teiste inimeste mõtteid ning nõuandeid.
Lugedes neid sõnu, mis raamatus kirjas on, tundsin end ära ning mõistsin, mida on vaja muuta ning praeguseks hetkeks olen hoopis teine inimene. Jah, on võimalik, et see oli juhus või kokkusattumus, kuid mis siis, kui see seda polnud? Kui äkki ongi võimalik haigusi ennetada, leevendada ainuüksi avardades oma maailma ning muuta suhtumist nii endasse, kui teistesse? Kaotada pole ju midagi, ainult võita veel suurepärasem elu ja värvilisem maailm.
Otsides ja leides oma sisemist ning välimist MINA..
teisipäev, 21. oktoober 2014
kolmapäev, 8. oktoober 2014
Muuda lihtsaid asju oma (mõtte)maailmas ning tee oma hingele pai
Olen terve elu olnud arvamusel, et igaüks saab oma elu kujundada täpselt selliseks nagu ta ise soovib - kui uskuda, et kõigil on oma kindel teekond, mida mööda astuda, on sellel inimesel tuline õigus ja seda just seetõttu, et see on tema enda kujundatud maailm. Mina olen aga endale loonud teistsuguse reaalsuse - näen elu nagu labürinti, kus teekonna lõpp-punktini on väga palju erinevaid võimalusi ning oluline pole leida kõige lihtsam ja kiireim tee, vaid luua endale terve elu kestev seiklus, milles on palju imelisi hetki. Küll aga on ilmselt olnud kõigil momente, mil tuntakse, et märkamatult on muinasjutulisest asfaltteest saanud auklik kruusatee. Mis on aga märgid, mis peaksid sind panema mõtlema, kas ma ikka olen päriselt õnnelik ja rahul ning mitte langusel tõusu asemel?
Tänu psühholoogia õpingutele olen hakanud märkama enda ümber pisikesi, esmapilgul ebaolulisi märke, mis muudavad või aitavad elu ilusamaks muuta. See on uskumatu, millist mõju avaldab meile näiteks muusika. Kõndides mööda sügisesest alleed tundub maailm ilus. Kui aga samal ajal kuulata positiivset muusikat, tundub maailm täiesti imeline ning samas, kui kuulata süngemat muusikat, hakatakse nägema maailma puudujääke. Seega annab see võimaluse kujundada enda mõttemaailm ise.
Kui sa nüüd püüad vaadata enda sisse, küsides, kas ma olen iseendaga rahul ning kas ma olen tõesti õnnelik, mida sa vastaksid?
On ütelus, mis lähtub südametöö diagrammist ning ütleb, et kui elus pole tõuse ja langusi, siis ollakse surnud. Olen nõus, et kogu aeg ei saa väga hästi minna - millest siis inimesed üldse õpiksid? Kogu aeg šokolaadi süües läheb süda ju pahaks, kuid pole ilmselt inimest, kes ei püüdleks kestva õnne poole. Vahel mõtlen erinevatele hetkedele oma minevikus. Analüüsin ning mõtlen mida olen valesti teinud ning mis otsuseid olen vastu võtnud diagrammi tipu ja languse põhja vahel. Mis hetkel joonistasin oma elutee joont langevas suunas ning kuidas seda tulevikus mitte korrata.
Nüüd ma tean neid ohumärke, mis näitavad, et ma võin hetkel end hästi tunda, kuid hing võib vajada midagi muud.
Üheks märgiks on juba eelpool mainitud muusika. Kuid vahel lihtsalt on nii, et üks lugu või žanr on rohkem südamelähedasem, kui teised. Suhtu sellesse kriitiliselt - püüa mõista, miks eelistad just seda ning mida on tahetud selle lauluga öelda, mis tundeid see meloodia tekitab - ära mõtle pealiskaudselt, et see on lihtsalt üks tore lugu.
Olen suur kunstihuviline - mulle meeldib käia erinevatel näitustel, muuseumides. On inimesi, kes tunnevad, et see ei köida neid ning äärmisel juhul tutvuvad vaid pealiskaudselt. Minu jaoks on see aga enda hingega rääkimine. Ma ei otsi piltides kunsti, vaid enda tundeid ja mõtteid. Need on nagu peeglid, mis räägivad mida sa tegelikult tunned. Järgmine kord, sattudes kunstigaleriisse heida huvi pärast lihtsalt pilk peale kõigile maalidele ning seejärel seisa keset ruumi ning sulge hetkeks silmad. Meenuta endale ühte nähtud maali. Seejärel mine seisa selle maali ette ja "vaata" mida ütleb sulle sinu enda hing - mis värvides see maal on, mida seal on kujutatud, kas maali emotsioonid on positiivsed või negatiivsed.
Võib juhtuda, et alguses on iseendaga raske jutule saada, kuid see tasub harjutamist, kui soovite olla tõeliselt õnnelik.
Kui tunned, et soovid end testida ning näha, kas oled tõeliselt rahul oma eluga, saad algust teha väga lihtsalt - mis värvi pluusi, pükse, sokke sa antud hetkel kannad? Mis värvi on riideesemed nende all? Mida see sinu kohta ütleb? Seejärel mine enda riidekapi juurde. Mis toonid on põhilised? Näed sa sealt kiirgavat vikerkaart või on eristatav mingi toon?
Juba oledki teinud tutvust oma sisemise minaga.
Tasakaalus ei pea olema ainult toitumine, tööl-kodus-koolis olemine, vaid ka kõik muud valdkonnad, mis vahel tunduvad vähem tähtsad.
Tänu psühholoogia õpingutele olen hakanud märkama enda ümber pisikesi, esmapilgul ebaolulisi märke, mis muudavad või aitavad elu ilusamaks muuta. See on uskumatu, millist mõju avaldab meile näiteks muusika. Kõndides mööda sügisesest alleed tundub maailm ilus. Kui aga samal ajal kuulata positiivset muusikat, tundub maailm täiesti imeline ning samas, kui kuulata süngemat muusikat, hakatakse nägema maailma puudujääke. Seega annab see võimaluse kujundada enda mõttemaailm ise.
Kui sa nüüd püüad vaadata enda sisse, küsides, kas ma olen iseendaga rahul ning kas ma olen tõesti õnnelik, mida sa vastaksid?
On ütelus, mis lähtub südametöö diagrammist ning ütleb, et kui elus pole tõuse ja langusi, siis ollakse surnud. Olen nõus, et kogu aeg ei saa väga hästi minna - millest siis inimesed üldse õpiksid? Kogu aeg šokolaadi süües läheb süda ju pahaks, kuid pole ilmselt inimest, kes ei püüdleks kestva õnne poole. Vahel mõtlen erinevatele hetkedele oma minevikus. Analüüsin ning mõtlen mida olen valesti teinud ning mis otsuseid olen vastu võtnud diagrammi tipu ja languse põhja vahel. Mis hetkel joonistasin oma elutee joont langevas suunas ning kuidas seda tulevikus mitte korrata.
Nüüd ma tean neid ohumärke, mis näitavad, et ma võin hetkel end hästi tunda, kuid hing võib vajada midagi muud.
Üheks märgiks on juba eelpool mainitud muusika. Kuid vahel lihtsalt on nii, et üks lugu või žanr on rohkem südamelähedasem, kui teised. Suhtu sellesse kriitiliselt - püüa mõista, miks eelistad just seda ning mida on tahetud selle lauluga öelda, mis tundeid see meloodia tekitab - ära mõtle pealiskaudselt, et see on lihtsalt üks tore lugu.
Olen suur kunstihuviline - mulle meeldib käia erinevatel näitustel, muuseumides. On inimesi, kes tunnevad, et see ei köida neid ning äärmisel juhul tutvuvad vaid pealiskaudselt. Minu jaoks on see aga enda hingega rääkimine. Ma ei otsi piltides kunsti, vaid enda tundeid ja mõtteid. Need on nagu peeglid, mis räägivad mida sa tegelikult tunned. Järgmine kord, sattudes kunstigaleriisse heida huvi pärast lihtsalt pilk peale kõigile maalidele ning seejärel seisa keset ruumi ning sulge hetkeks silmad. Meenuta endale ühte nähtud maali. Seejärel mine seisa selle maali ette ja "vaata" mida ütleb sulle sinu enda hing - mis värvides see maal on, mida seal on kujutatud, kas maali emotsioonid on positiivsed või negatiivsed.
Võib juhtuda, et alguses on iseendaga raske jutule saada, kuid see tasub harjutamist, kui soovite olla tõeliselt õnnelik.
Kui tunned, et soovid end testida ning näha, kas oled tõeliselt rahul oma eluga, saad algust teha väga lihtsalt - mis värvi pluusi, pükse, sokke sa antud hetkel kannad? Mis värvi on riideesemed nende all? Mida see sinu kohta ütleb? Seejärel mine enda riidekapi juurde. Mis toonid on põhilised? Näed sa sealt kiirgavat vikerkaart või on eristatav mingi toon?
Juba oledki teinud tutvust oma sisemise minaga.
Tasakaalus ei pea olema ainult toitumine, tööl-kodus-koolis olemine, vaid ka kõik muud valdkonnad, mis vahel tunduvad vähem tähtsad.
teisipäev, 2. september 2014
Vundamendita maja ei ehita ehk silmaklappidega edukuse poole
Olen palju mõelnud oma elueesmärgile - mis see olla võiks ning kas inimene üldse vajab lisaks väikeste eesmärkide püstitamisele ka suurt ehk põhieesmärki, milleni ta võib olla kunagi ei jõua?
Olles aktiivne suhtleja ning seetõttu omades suurt tutvusringkonda, olen avastanud, et edukusele kaasa aitab just eesmärkide püstitamine. Üks asi on unistamine, teine aga nende realiseerimine.
Minu unistus pole lihtsalt omada suurt mitmekorruselist villat suure aia ning maast laeni akendega. Mind ei köida istuda madalasse punasesse sportautosse ning vajutada gaasipedaali ega omada nii palju raha, et elada terve elu ilma tööd tegemata nagu paljudele unistuseks on.
Minu elu suurimaks eesmärgiks on midagi palju enamat, kui materiaalsus seda võimaldab - ma soovin olla õnnelik, päriselt õnnelik. Selleks, et seda saavutada tuleb aga püstitada palju väikeseid eesmärke, mis aitavad aina lähemale suurele.
Oman väikest märkmikku, kuhu panen kirja iga pisemagi soovi, unistuse või eesmärgi, et see mingil põhjusel unustusse ei vajuks. Ilmselt on meist igaüks elu jooksul avastanud mõne kauaaegse unistuse, mille on jätnud tahaplaanile ning ajaga on uued olukorrad ja huvid selle lämmatanud.
Aegamisi oma eesmärke täites ning unistustele järjest lähemale jõudes, olen avastanud enda puudusi ning lünki iseloomuomadustes, kuid probleemi märgates saab selle lahendada. Näen seda kui diagrammi, mida oskustega täiendada. Küll aga ei suuda inimene elada läbi kõiki elamusi, tundeid ning teha enda peal inimkatseid ning seetõttu püüan ammutada teadmisi ka jälgides teisi.
Olen küll alles noor, kuid väga paljud on selleks vanuseks loonud endale perekonna või on selle otsingul, kuid mina polnud veel mõistnud päris armastuse tähendust ning selle vajalikkust. Mõtlen just seda päris tunnet, mis tõesti tekitab tunde nagu kõhus lendleks mingi imeline tiibadega olend. Midagi palju enamat, kui lihtsalt teadmine, et keegi ootab kodus. Panin end uskuma, et õnnel ja armastusel ei pea olema sidet ja sisendasin endale, et see langetab vaid produktiivsust.
Vaid veidi aega tagasi, kui tundsin, et olen jooksnud tupikusse, hakkasin otsima viga. Arutlesin omaette millisel hetkel pöördusin oma õigelt rajalt kõrvale või kas olin jätnud midagi olulist tähelepanuta.
Mõni aeg tagasi õnnestus mul tuttavaks saada ühe suurepärase naisterahvaga, kes on väga edukas ning täis positiivset energiat ning jõudu. Teda jälgides tundsin, et mul on palju temalt õppida. Küll aga alguses noppisin välja vaid mulle mugavad tegevused ning mõtted. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin märkama tema vaimustust armastuse olemuse vastu ning tekitas sellega minus pisikese huvipärli, mis tahtmatult kasvama hakkas. Mõistsin, et olin vorminud justkui endale silmaklapid, et mitte enda arvates kursilt kõrvale kalduda, kuid tegelikult olin sellega keelanud enda jaoks armastuse ning sellega kaasnevad positiivsed emotsioonid, millest jõudu ammutada, et jõuda järjest kaugemale. See on sarnane auto käivitamisele, kui puudub mootor.
Mul on vajadus tunda, et ma lendan, kuid nüüd mõistan, et oma kitsa maailmapildi tõttu olin lendamise asemel end aheldanud hoopis kettidega kivimüüri külge. Armastus ning perekonna loomine on üks elu osa, isegi võib öelda, et väga oluline osa ning ma ei arva, et otseselt peaks pingutama, et sellega algust teha, kuid kindlasti ei tohiks end keelata ning tahtlikult sellest hoiduda.
Tõeliselt edukas inimene ei otsi juhusuhetest ning kõrvalehüpetest soojust ja lähedust, vaid oskab ja julgeb armastada tõeliselt.
Armasta end ning lase teistel seda sama teha. Olen kuulnud, et see on seda väärt.
Elu on näidanud, et soovidel on veider komme tõeks saada, seega tuleb ettevaatlik olla mida soovida, arvata, uskuda. Iga inimene kujundab oma maailma ise.. miks mitte kujundada see paradiisiks? :)
Edu, õnne ja ka palju armastust teile! :)
neljapäev, 21. august 2014
Parema elu nimel - kuidas alustada?
Olete te kunagi mõelnud, miks te üldse sündisite, mis on teie elu eesmärk või miks olete just selline nagu olete? Olete te iseendale lubanud, et püüate end muuta - olla parem inimene, toituda tervislikumalt ning liikuda rohkem? Tunnete te end ühe väikse osana tervikust või arvate, et suudate muuta maailma?
...Olete te oma eluga päriselt rahul?
Räägin teile oma loo iseenda leidmisest.
Olen terve oma elu olnud maksimalist - kõike mida teen, olenemata kas jutt on tujust, hobidest, harrastustest või millestki muust, teen suure entusiasmi ning kirega. Olen käinud erinevates trennides ning alati olen püüelnud suurema eesmärgi poole, kui seda lihtsalt trennis käimine on.
Minu esimeseks trenniks oli karate. Pisikesele esimese klassi tüdrukule oli see paras katsumus, sest suurte meestega sammu pidada polnudki nii lihtne, kui alguses paistis. Mäletan selgelt seda motivatsiooni ning tahet joosta kuni 21 km pikkuseid jooksuradasid ning sammu pidada kogenud sportlastega.
Elukoha vahetusega liitusin uue klubiga ning seda hoopis suusatamise alal. Minu vaieldamatuks iidoliks sai treeneri vend ning onu lapsepõlvesõber Andrus Veerpalu, kes andis julgust unistada suusatajakarjäärist. Ka koolis ei suutnud ma lihtsalt kehalise kasvatuse tundides käia, vaid pidin end teistele tõestama nooremas eas rahvastepalli võistlustel ning hiljem korvpallis.
Maksimalism aga pole alati positiivne nähtus. Olles tublisti treeninud, pani elu mind proovile - mitmeid aastaid pidin silmitsi seisma tervise probleemidega ning kuna arstide sõnul oli olukord niivõrd halb, et edaspidi trenni teha, tundsin end väga halvasti. Ma muutsin olukorra nii enda kui teiste jaoks veel ebameeldivamaks.
Minust sai tõeline draamakuninganna. Meenutan piinlikkusega venekeele tundi, kus kaks tüütut klassiõde mind naljaga seljatagant näpuga torkisid ning sellepeale ümber pöörasin ning vihaga neid juustest tirisin nii, et karvad lendasid. Tundsin, et pean end pidevalt tõestama ning kehtestama, minu sõna pidi alati peale jääma. Ma lihtsalt ei hoolinud enam teiste inimeste tunnetest ega ka iseendast.
Hetk, mil ma ei tundnud end enam ära pani mind otsustama, et nii jätkata ei saa. Küsisin endalt kes ma tegelikult olla tahan. Otsides ja leides vastuseid sellele küsimusele panin paika plaani, kuidas alustada ning mis on minu uue elu eesmärgid..
Seega, esimene samm on teadvustamine, kes sa tegelikult olla tahad. Tuleb leida julgus unistada suurelt ning uskuda, et see kõik on võimalik, kui selle nimel vaeva näha. Ära keela iseendale õnne ja rahulolu!
...Olete te oma eluga päriselt rahul?
Räägin teile oma loo iseenda leidmisest.
Olen terve oma elu olnud maksimalist - kõike mida teen, olenemata kas jutt on tujust, hobidest, harrastustest või millestki muust, teen suure entusiasmi ning kirega. Olen käinud erinevates trennides ning alati olen püüelnud suurema eesmärgi poole, kui seda lihtsalt trennis käimine on.
Minu esimeseks trenniks oli karate. Pisikesele esimese klassi tüdrukule oli see paras katsumus, sest suurte meestega sammu pidada polnudki nii lihtne, kui alguses paistis. Mäletan selgelt seda motivatsiooni ning tahet joosta kuni 21 km pikkuseid jooksuradasid ning sammu pidada kogenud sportlastega.
Elukoha vahetusega liitusin uue klubiga ning seda hoopis suusatamise alal. Minu vaieldamatuks iidoliks sai treeneri vend ning onu lapsepõlvesõber Andrus Veerpalu, kes andis julgust unistada suusatajakarjäärist. Ka koolis ei suutnud ma lihtsalt kehalise kasvatuse tundides käia, vaid pidin end teistele tõestama nooremas eas rahvastepalli võistlustel ning hiljem korvpallis.
Maksimalism aga pole alati positiivne nähtus. Olles tublisti treeninud, pani elu mind proovile - mitmeid aastaid pidin silmitsi seisma tervise probleemidega ning kuna arstide sõnul oli olukord niivõrd halb, et edaspidi trenni teha, tundsin end väga halvasti. Ma muutsin olukorra nii enda kui teiste jaoks veel ebameeldivamaks.
Minust sai tõeline draamakuninganna. Meenutan piinlikkusega venekeele tundi, kus kaks tüütut klassiõde mind naljaga seljatagant näpuga torkisid ning sellepeale ümber pöörasin ning vihaga neid juustest tirisin nii, et karvad lendasid. Tundsin, et pean end pidevalt tõestama ning kehtestama, minu sõna pidi alati peale jääma. Ma lihtsalt ei hoolinud enam teiste inimeste tunnetest ega ka iseendast.
Hetk, mil ma ei tundnud end enam ära pani mind otsustama, et nii jätkata ei saa. Küsisin endalt kes ma tegelikult olla tahan. Otsides ja leides vastuseid sellele küsimusele panin paika plaani, kuidas alustada ning mis on minu uue elu eesmärgid..
Seega, esimene samm on teadvustamine, kes sa tegelikult olla tahad. Tuleb leida julgus unistada suurelt ning uskuda, et see kõik on võimalik, kui selle nimel vaeva näha. Ära keela iseendale õnne ja rahulolu!
Tellimine:
Postitused (Atom)
