Parema elu nimel - kuidas alustada?

        Olete te kunagi mõelnud, miks te üldse sündisite, mis on teie elu eesmärk või miks olete just selline nagu olete? Olete te iseendale lubanud, et püüate end muuta - olla parem inimene, toituda tervislikumalt ning liikuda rohkem? Tunnete te end ühe väikse osana tervikust või arvate, et suudate muuta maailma?
     ...Olete te oma eluga päriselt rahul?

Räägin teile oma loo iseenda leidmisest.

          Olen terve oma elu olnud maksimalist - kõike mida teen, olenemata kas jutt on tujust, hobidest, harrastustest või millestki muust, teen suure entusiasmi ning kirega. Olen käinud erinevates trennides ning alati olen püüelnud suurema eesmärgi poole, kui seda lihtsalt trennis käimine on.
          Minu esimeseks trenniks oli karate. Pisikesele esimese klassi tüdrukule oli see paras katsumus, sest suurte meestega sammu pidada polnudki nii lihtne, kui alguses paistis. Mäletan selgelt seda motivatsiooni ning tahet joosta kuni 21 km pikkuseid jooksuradasid ning sammu pidada kogenud sportlastega.
          Elukoha vahetusega liitusin uue klubiga ning seda hoopis suusatamise alal. Minu vaieldamatuks iidoliks sai treeneri vend ning onu lapsepõlvesõber Andrus Veerpalu, kes andis julgust unistada suusatajakarjäärist. Ka koolis ei suutnud ma lihtsalt kehalise kasvatuse tundides käia, vaid pidin end teistele tõestama nooremas eas rahvastepalli võistlustel ning hiljem korvpallis.
          Maksimalism aga pole alati positiivne nähtus. Olles tublisti treeninud, pani elu mind proovile - mitmeid aastaid pidin silmitsi seisma tervise probleemidega ning kuna arstide sõnul oli olukord niivõrd halb, et edaspidi trenni teha, tundsin end väga halvasti. Ma muutsin olukorra nii enda kui teiste jaoks veel ebameeldivamaks.
          Minust sai tõeline draamakuninganna. Meenutan piinlikkusega venekeele tundi, kus kaks tüütut klassiõde mind naljaga seljatagant näpuga torkisid ning sellepeale ümber pöörasin ning vihaga neid juustest tirisin nii, et karvad lendasid. Tundsin, et pean end pidevalt tõestama ning kehtestama, minu sõna pidi alati peale jääma. Ma lihtsalt ei hoolinud enam teiste inimeste tunnetest ega ka iseendast.
         Hetk, mil ma ei tundnud end enam ära pani mind otsustama, et nii jätkata ei saa. Küsisin endalt kes ma tegelikult olla tahan. Otsides ja leides vastuseid sellele küsimusele panin paika plaani, kuidas alustada ning mis on minu uue elu eesmärgid..

Seega, esimene samm on teadvustamine, kes sa tegelikult olla tahad. Tuleb leida julgus unistada suurelt ning uskuda, et see kõik on võimalik, kui selle nimel vaeva näha. Ära keela iseendale õnne ja rahulolu!