Vundamendita maja ei ehita ehk silmaklappidega edukuse poole

 Olen palju mõelnud oma elueesmärgile - mis see olla võiks ning kas inimene üldse vajab lisaks väikeste eesmärkide püstitamisele ka suurt ehk põhieesmärki, milleni ta võib olla kunagi ei jõua?

   Olles aktiivne suhtleja ning seetõttu omades suurt tutvusringkonda, olen avastanud, et edukusele kaasa aitab just eesmärkide püstitamine. Üks asi on unistamine, teine aga nende realiseerimine.
   Minu unistus pole lihtsalt omada suurt mitmekorruselist villat suure aia ning maast laeni akendega. Mind ei köida istuda madalasse punasesse sportautosse ning vajutada gaasipedaali ega omada nii palju raha, et elada terve elu ilma tööd tegemata nagu paljudele unistuseks on.
  Minu elu suurimaks eesmärgiks on midagi palju enamat, kui materiaalsus seda võimaldab - ma soovin olla õnnelik, päriselt õnnelik. Selleks, et seda saavutada tuleb aga püstitada palju väikeseid eesmärke, mis aitavad aina lähemale suurele.
   Oman väikest märkmikku, kuhu panen kirja iga pisemagi soovi, unistuse või eesmärgi, et see mingil põhjusel unustusse ei vajuks. Ilmselt on meist igaüks elu jooksul avastanud mõne kauaaegse unistuse, mille on jätnud tahaplaanile ning ajaga on uued olukorrad ja huvid selle lämmatanud.
    Aegamisi oma eesmärke täites ning unistustele järjest lähemale jõudes, olen avastanud enda puudusi ning lünki iseloomuomadustes, kuid probleemi märgates saab selle lahendada. Näen seda kui diagrammi, mida oskustega täiendada. Küll aga ei suuda inimene elada läbi kõiki elamusi, tundeid ning teha enda peal inimkatseid ning seetõttu püüan ammutada teadmisi ka jälgides teisi.
   Olen küll alles noor, kuid väga paljud on selleks vanuseks loonud endale perekonna või on selle otsingul, kuid mina polnud veel mõistnud päris armastuse tähendust ning selle vajalikkust. Mõtlen just seda päris tunnet, mis tõesti tekitab tunde nagu kõhus lendleks mingi imeline tiibadega olend. Midagi palju enamat, kui lihtsalt teadmine, et keegi ootab kodus. Panin end uskuma, et õnnel ja armastusel ei pea olema sidet ja sisendasin endale, et see langetab vaid produktiivsust.
     Vaid veidi aega tagasi, kui tundsin, et olen jooksnud tupikusse, hakkasin otsima viga. Arutlesin omaette millisel hetkel pöördusin oma õigelt rajalt kõrvale või kas olin jätnud midagi olulist tähelepanuta.
      Mõni aeg tagasi õnnestus mul tuttavaks saada ühe suurepärase naisterahvaga, kes on väga edukas ning täis positiivset energiat ning jõudu. Teda jälgides tundsin, et mul on palju temalt õppida. Küll aga alguses noppisin välja vaid mulle mugavad tegevused ning mõtted. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin märkama tema vaimustust armastuse olemuse vastu ning tekitas sellega minus pisikese huvipärli, mis tahtmatult kasvama hakkas. Mõistsin, et olin vorminud justkui endale silmaklapid, et mitte enda arvates kursilt kõrvale kalduda, kuid tegelikult olin sellega keelanud enda jaoks armastuse ning sellega kaasnevad positiivsed emotsioonid, millest jõudu ammutada, et jõuda järjest kaugemale. See on sarnane auto käivitamisele, kui puudub mootor.
       Mul on vajadus tunda, et ma lendan, kuid nüüd mõistan, et oma kitsa maailmapildi tõttu olin lendamise asemel end aheldanud hoopis kettidega kivimüüri külge. Armastus ning perekonna loomine on üks elu osa, isegi võib öelda, et väga oluline osa ning ma ei arva, et otseselt peaks pingutama, et sellega algust teha, kuid kindlasti ei tohiks end keelata ning tahtlikult sellest hoiduda.
Tõeliselt edukas inimene ei otsi juhusuhetest ning kõrvalehüpetest  soojust ja lähedust, vaid oskab ja julgeb armastada tõeliselt.
Armasta end ning lase teistel seda sama teha. Olen kuulnud, et see on seda väärt.

Elu on näidanud, et soovidel on veider komme tõeks saada, seega tuleb ettevaatlik olla mida soovida, arvata, uskuda. Iga inimene kujundab oma maailma ise.. miks mitte kujundada see paradiisiks? :)

Edu, õnne ja ka palju armastust teile! :)