Muuda lihtsaid asju oma (mõtte)maailmas ning tee oma hingele pai

Olen terve elu olnud arvamusel, et igaüks saab oma elu kujundada täpselt selliseks nagu ta ise soovib - kui uskuda, et kõigil on oma kindel teekond, mida mööda astuda, on sellel inimesel tuline õigus ja seda just seetõttu, et see on tema enda kujundatud maailm. Mina olen aga endale loonud teistsuguse reaalsuse - näen elu nagu labürinti, kus teekonna lõpp-punktini on väga palju erinevaid võimalusi ning oluline pole leida kõige lihtsam ja kiireim tee, vaid luua endale terve elu kestev seiklus, milles on palju imelisi hetki. Küll aga on ilmselt olnud kõigil momente, mil tuntakse, et märkamatult on muinasjutulisest asfaltteest saanud auklik kruusatee. Mis on aga märgid, mis peaksid sind panema mõtlema, kas ma ikka olen päriselt õnnelik ja rahul ning mitte langusel tõusu asemel?

Tänu psühholoogia õpingutele olen hakanud märkama enda ümber pisikesi, esmapilgul ebaolulisi märke, mis muudavad või aitavad elu ilusamaks muuta. See on uskumatu, millist mõju avaldab meile näiteks muusika. Kõndides mööda sügisesest alleed tundub maailm ilus. Kui aga samal ajal kuulata positiivset muusikat, tundub maailm täiesti imeline ning samas, kui kuulata süngemat muusikat, hakatakse nägema maailma puudujääke. Seega annab see võimaluse kujundada enda mõttemaailm ise.

Kui sa nüüd püüad vaadata enda sisse, küsides, kas ma olen iseendaga rahul ning kas ma olen tõesti õnnelik, mida sa vastaksid?

On ütelus, mis lähtub südametöö diagrammist ning ütleb, et kui elus pole tõuse ja langusi, siis ollakse surnud. Olen nõus, et kogu aeg ei saa väga hästi minna - millest siis inimesed üldse õpiksid? Kogu aeg šokolaadi süües läheb süda ju pahaks, kuid pole ilmselt inimest, kes ei püüdleks kestva õnne poole.  Vahel mõtlen erinevatele hetkedele oma minevikus. Analüüsin ning mõtlen mida olen valesti teinud ning mis otsuseid olen vastu võtnud diagrammi tipu ja languse põhja vahel. Mis hetkel joonistasin oma elutee joont langevas suunas ning kuidas seda tulevikus mitte korrata.

Nüüd ma tean neid ohumärke, mis näitavad, et ma võin hetkel end hästi tunda, kuid hing võib vajada midagi muud.

Üheks märgiks on juba eelpool mainitud muusika. Kuid vahel lihtsalt on nii, et üks lugu või žanr on rohkem südamelähedasem, kui teised. Suhtu sellesse kriitiliselt - püüa mõista, miks eelistad just seda ning mida on tahetud selle lauluga öelda, mis tundeid see meloodia tekitab - ära mõtle pealiskaudselt, et see on lihtsalt üks tore lugu.

Olen suur kunstihuviline - mulle meeldib käia erinevatel näitustel, muuseumides. On inimesi, kes tunnevad, et see ei köida neid ning äärmisel juhul tutvuvad vaid pealiskaudselt. Minu jaoks on see aga enda hingega rääkimine. Ma ei otsi piltides kunsti, vaid enda tundeid ja mõtteid. Need on nagu peeglid, mis räägivad mida sa tegelikult tunned. Järgmine kord, sattudes kunstigaleriisse heida huvi pärast lihtsalt pilk peale kõigile maalidele ning seejärel seisa keset ruumi ning sulge hetkeks silmad. Meenuta endale ühte nähtud maali. Seejärel mine seisa selle maali ette ja "vaata" mida ütleb sulle sinu enda hing - mis värvides see maal on, mida seal on kujutatud, kas maali emotsioonid on positiivsed või negatiivsed.

Võib juhtuda, et alguses on iseendaga raske  jutule saada, kuid see tasub harjutamist, kui soovite olla tõeliselt õnnelik.

Kui tunned, et soovid end testida ning näha, kas oled tõeliselt rahul oma eluga, saad algust teha väga lihtsalt - mis värvi pluusi, pükse, sokke sa antud hetkel kannad? Mis värvi on riideesemed nende all? Mida see sinu kohta ütleb? Seejärel mine enda riidekapi juurde. Mis toonid on põhilised? Näed sa sealt kiirgavat vikerkaart või on eristatav mingi toon?

Juba oledki teinud tutvust oma sisemise minaga.

Tasakaalus ei pea olema ainult toitumine, tööl-kodus-koolis olemine, vaid ka kõik muud valdkonnad, mis vahel tunduvad vähem tähtsad.